Kas mäletate seda tunnet, kui olite laps ja valmistasite liivakastis liivakooke, torte, suppe, praade? See tunne on nii ehedalt meeles. Kasutusel olid kõik ema vanad potid, pannid ja lusikad. Pliidiks vana puukänd. Eriti toredaks tegi selle mängu veel see, kui sai lisada vett. Igapäevaselt toimetades märkasime, et meie rühma laste lemmik tegevuseks õues on liivast söökide valmistamine. Nagu magnet kisub lapsi enda poole veel sisehoovis olev vihmavee äravoolu auk. Kui õpetajad ei näe, siis sinna saab vedada liiva ja oi kui mõnus on seal toimetada. Sellest sündiski mõte, et meil võiks siin täitsa olla üks õige väliköök, kus sellised mängud lubatud.
Lähenemas oli isadepäev ja mõtlesime, et kuidas seda sellel aastal tähistada. Suurt pidu ju korraldada ei saa. Pead kokku pandud, saatsime teele kutse väikse ideega, et isad koos võiks meile mudaköögi valmistada. Tundus, et nakkus oli teele saadetud. Ka lastevanematele meeldis meie mõte mudaköögist. Kuna aga sellise suure grupiga koos toimetamine ei olegi väga lihtne, siis otsustasid kolm isa, et nemad ehitavad lastele selle toreda väliköögi. Võtsid juhtimise enda õlule ja asusid tegutsema. Planeeritud päeva hommikul saabusid rühma ette kolm meie rühma isa, materjalide ja töövahenditega. Tunnid möödusid, käis mõnus askeldamine ning lõpptulemus on selline, millest me ei osanud unistadagi.
Seega, kui kõhud tühjad, astuge läbi meie rühma väliköögist ja luban, kõhud saavad täidetud. Orienteeruda aitab küpsetiste lõhn.
Erilised tänud lähevad Kaspari, Hanna ja Robert Juniori isadele,
kes meile selle imelise mudaköögi ehitasid.
