Minu keha – teadmised ja hoolivus juba varasest east

Laste teadlikkuse suurendamine oma kehast ning selle eest hoolitsemisest on oluline osa nende kasvamisest ja arengust. Rühmatööde ja mänguliste tegevuste kaudu saab lastele õpetada nii anatoomia põhialuseid kui ka kehalise ja emotsionaalse turvalisuse põhimõtteid.

Miks on oma keha tundmine oluline?

Lapsed hakkavad juba varakult mõistma, et keha on nende kõige tähtsam „kodu“, mida tuleb hoida ja kaitsta. Õpetajate ja vanemate ühine eesmärk on pakkuda lastele teadmisi, mis aitavad neil oma keha väärtustada ja mõista selle eripärasid. Üks peamisi teemasid lasteaias oli küsimus: „Miks meil oma keha vaja on?“ Sellele küsimusele vastamine avas ukse laiema aruteluni kehaliste erinevuste, turvalisuse ja keha eest hoolitsemise teemadel.

Laste uudishimu ja soov oma keha kohta rohkem teada saada lõi sobiva aluse õppetegevusele. Kehaosade tundmaõppimine toimus mänguliselt – näiteks „Kopp-kopp, kes seal on?“, kus lapsed katsusid sõbra kätt, pead või kaela ja pidid tuvastama, kellele see kehaosa kuulub.

Kehaosade nimetused ja piirid

Teadlikkus oma keha osadest ja nende nimedest on oluline osa laste arengust. Samuti peab selgitama, millised kehaosad on isiklikud ja kuidas neid kaitsta. Pärnu Lastemaja spetsialisti Eve Närepi juhendamisel tutvusid lapsed ujumisriiete reegli töölehega, mis näitas selgelt, et kõik kehaosad, mis on ujumisriiete all, on isiklikud. Lapsed õppisid, et selliseid kehaosi ei näidata ega katsuda ilma loata.  Kindlasti tuleb lastele õpetada õigete nimedega kehaosi. 

Lastega arutati ka sobiva ja sobimatu käitumise üle. Piltülesanded aitasid neil paremini mõista, mida tähendab „lubatud“ ja „lubamatu“. 

Kolme sõrme reegel ja usaldusväärse täiskasvanu roll

Lastele õpetati „kolme sõrme reeglit“, mis aitab neil kaitsta ennast ebameeldivate olukordade eest:

1. Ütle EI – lapsel peab olema julgus keelduda ja öelda, et see pole sobilik.

2. Mine eemale – laps peab eemalduma olukorrast, kus ta tunneb end ebamugavalt.

3. Räägi usaldusväärsele täiskasvanule – oluline on rääkida oma kogemusest täiskasvanule, keda usaldatakse.

Samuti rõhutati, et täiskasvanu, kellele laps räägib, peab olema kuulaja rollis ja vältima liigseid küsimusi, et laps tunneks end turvaliselt.

Keha tundma õppimine mängulisel viisil

Lisaks turvalisuse ja kehaliste piiride tundmaõppimisele said lapsed avastada oma keha erinevaid osasid ja funktsioone läbi mängude, katsete ja arutelude.

Näiteks:

• Jooga ja liikumisharjutused – lapsed õppisid kehateadlikkust läbi lõbusate liikumisharjutuste, mida juhendasid õpetaja või muusika.

• Mõõtmine ja võrdlemine – iga laps mõõtis enda ja sõbra pikkust, käe ja jala suurust ning peaümbermõõtu. Rühma seinale pandud mõõdupuu võimaldas lastel jälgida oma kasvamist.

• Kehaosade tundmaõppimine – rühmas olid maketid ja pildid, mille abil uuriti inimese luustikku, siseelundeid ja veresooni. Lapsed said näiteks teada, kuidas töötavad süda ja kopsud, ning katsetasid kilekottide ja kõrte abil kopsude liikumist.

Keha eest hoolitsemine ja sport

Keha tervena hoidmiseks on oluline ka füüsiline aktiivsus. Rühmas käis lapsevanem rääkimas jalgpallist, tutvustades spordi põhitõdesid ja tervislikke harjumusi. Koos mängiti jalgpalli ning meisterdati isiklikud karikad. See tegevus pakkus lastele suurt rõõmu ja motiveeris neid rohkem liikuma.

Laste teadmiste süvendamine ja emotsionaalne tugi

Lapsed avastasid ka põnevaid fakte oma keha kohta:

• Silmad pilgutavad 20 korda minutis, et need ei kuivaks.

• Keel on keha kõige paindlikum osa.

• Süda töötab nagu mootor, pumbates verd läbi keha.

Vestlused hõlmasid ka tundlikke teemasid, nagu saladused, mis on sobilikud laste vahel, ja saladused, mis pole kohased täiskasvanu ja lapse vahel. Rõhutati, et iga ebameeldiv kogemus tuleb usaldusväärsele täiskasvanule jagada.

Teadlikkus loob turvatunde

Lõpuks võime öelda, et inimkeha tundmaõppimine ja selle üle arutlemine andsid lastele rohkem teadmisi, kuidas enda eest hoolitseda ja ennast kaitsta. Laste uudishimu ning mänguline lähenemine muutsid õppimise meeldivaks ja tõhusaks. Tänu õpetajate panusele olid lapsed teadlikumad ning oskasid oma keha ja selle piire paremini mõista. Inimkeha on tõepoolest põnev uurimisobjekt – ja seda igas vanuses!

Artikli autor: Helina Kamma